Lähenev toiduainekriis – lahendused on olemas, kuid mida me ootame?
Venemaa sõda Ukrainas ähvardab lisaks ülikõrgetele energiahindadele paisata maailma ka toiduainekriisi. Ukraina on maailma suurimaid vilja, maisi ja päevalilleõli eksportijaid, kuid saaduste väljavedu on täna tõsiselt häiritud. Vili, mis Ukrainast välja ei pääse, moodustab üle 10% maailmaturu kogumahust, mõjutades oluliselt toiduainehindasid ja kättesaadavust. Eelkõige lööb see valusalt Aafrikat, mille elanikke ähvardab lähiajal näljahäda.
Kriisist ei jää puutumata ka Eesti
Kuid käesoleval sõjal on põllumajandusele ka palju pikaaegsem mõju ja see puudutab väetiste kättesaadavust, mis pikemas perspektiivis lööb eriti valusalt just Euroopa, sh Eesti põllumajandust. Väetiste hinnad on aastaga tõusnud taevasse nagu Space X rakett ning Ukrainas toimuv kasvatab väetiste hinda veelgi. Küsimus ei ole selles, kas maailm satub Ukraina sõja tagajärjel toiduainekriisi või mitte. Küsimus on selles, kui suur see kriis olema saab.
Kui 2021. aasta alguses oli fosfori maailmaturu hind ca 350 dollarit tonn, siis tänaseks on see tõusnud ajaloo kõrgeimale tasemele – 1000 dollari piirile. Väetised nagu lämmastik ja fosfor on taimede kasvuks sama kriitilised kui päike ja vesi ning ei mõjuta vaid viljakasvatust, vaid toorainetena kogu põllumajandust ja loomakasvatust, alustades Eesti lehmade söödast kuni Brasiilia kohviistandusteni välja. Täna otsib Euroopa Vene väetistele alternatiive sama hoogsalt kui gaasile. Seni Eestisse toodud väetistest 70% pärineb Venemaalt, hinnad teevad rekordeid ja uusi tarneahelaid on keeruline luua.
Väljapääsud ei peitu Ida-Virumaa fosforiidimaardlates ega lämmastiku tootmises gaasi abil
Iga põllumees teab, et kui taim maapõuest välja võtta, võetakse sellega kaasa ka mullast taime imendud fosfor ja lämmastik. Kui väetiseid mulda tagasi ei viida, langeb saagikus mõne aastaga ligi 50% võrra. Euroopa riigid suudavad loodusvarudest katta vaid 5% kogu fosfori vajadusest. Ainuke Euroopa Liidus asuv fosforiidimaardla asub Soomes. Teine riik, millel on maapõues arvestatavad varud, on Eesti. Niisiis ei ole varsti enam küsimus, kas Ida-Virumaal hakatakse fosforiiti kaevandama, vaid millal?
Lämmastiku tootmisega on veelgi keerulisem. Selle toomiseks on vaja tohutus koguses maagaasi, mis paneb meid hetkega taaskord lõksu, sest sellises koguses saab gaas vähemalt lähiajal tulla vaid Venemaalt. Gaasiembargo valguses muutuks lämmastiku tootmine Euroopas seega pea võimatuks või määratult kallimaks. Samal ajal lastakse reoveepuhastusjaamadest fosfori- ja lämmastikurikas vesi lihtsalt loodsulikesse veekogudesse, kus see põhjustab vetikate vohamist ja veekogude kinnikasvamist. Kogu Soome lahte ähvardab seetõttu kinnikasvamine.
Lahendus on siinsamas meie silmade all – reovetes ja reoveemudades
Hea uudis on, et lahendused on olemas ning nende aluseks on ringmajandus ja uuenduslikud tehnoloogiad, mille abil saab fosfori ja lämmastiku taimedest uuesti välja võtta ja ringlusse saata. Piltlikult öeldes, kui fosfor ja lämmastik imendub pinnasest taime sisse, siis sealt edasi jõuab ta meie toidulauale ja lõpuks jõuavad need nii kriitilised toorained lihtsalt läbi kanalisatsiooni reoveepuhastusjaama. Uuenduslike tehnoloogiate abil ei pea see aga tähendama lõpp-punkti.
Ragn-Sells on patenteerinud tehnoloogiad, mis annavad võimaluse reovetest ja -mudadest fosfor ja lämmastik välja väärindada ja uuesti ringlusse saata. Lämmastiku saab selle uuendusliku tehnoloogia abil väärindada reovetest madala energiakuluga ja pea CO2 heitmeteta ning saata seejärel tagasi põllumajandusse. Esimene sellist tehnoloogiat kasutav Project N piloottehas on Ragn-Sellsil Rootsis juba töös.
Reovete puhastamisel jääb aga järgi muda, mida on väetisena põldudele pandud juba aastakümneid, kuid värskeimad uuringud näitavad, et viimane on täis ravimijääke ja mikroplaste. Mõned riigid on reoveemudade põldudele laotamise seetõttu ka keelustanud, näiteks Saksamaa. Eestis tehakse seda endiselt, kuid sellise põllu toodangut osta ei soovitaks.
Selle probleemi lahendamiseks on Ragn-Sells loonud teisegi tehnoloogia Ash2Phos – fosfori väärindamine nendest samadest mudadest ja seda väga madala energiakuluga. Esimese reoveemudade ümbertöötlemise piloottehase avas Ragn-Sells just Saksamaal. Eelmainitud tehnoloogiaid saab kasutusele võtta ka Eestis. Täna võime julgelt öelda, et Ragn-Sells suudab toota kõige kvaliteetsemat loomasöötadeks vajaminevat fosforit.
Ajast ja arust seadusandlus takistab innovatsioonide turule jõudmist
Need on näited, kuidas ringmajandus pakub kohest leevendust põletavaimale probleemile ja seda mitte ainult teoreetiliselt, vaid olemasoleva tehnoloogia abil. On vaid üks takistus – mitmelgi juhul ütleb seadusandlus meile ette, et loomasöötades ja põllumajanduses kasutatav fosfor või lämmastik peab pärinema looduslikest allikatest. Nendest allikatest, mida Euroopal ei ole.
Niisiis ei luba ajale jalgu jäänud regulatiivsed takistused kaasaegseid tehnoloogiaid kasutusele võtta ja kogu seadusmuudatuste menetlemine võtab tavaliselt aega vähemalt 3-4 aastat. Praeguste rekordiliste väetiste hindade juures tähendab see hinnanguliselt, et ligi 1-1,5 miljardit planeedi rahvastikust jääb nälga. Kui soovime ringmajandusele üle minna ja tagada jätkusuutlikkuse, siis peame muutma väga olulist põhimõtet – kõige tähtsam ei ole mitte tooraine päritolu looduslikest allikastest, vaid kvaliteet, millele see tooraine peab vastama.
Rohepööre peab praeguse kriisi valguses ja äkiliselt veelgi teravnenud toorainenappuse toel hoopis hoogu. Toiduainekriisi ja väetistekriisi vältimise lahendus ei peitu veelgi intensiivsemas kaevandamises ja suuremas mahus fossiilsete kütuste põletamises, vaid innovatsioonis mis baseerub jätkusuutlikel ja ringmajanduse põhimõtetel.