Aeglane rohepööre tapab Eesti suurima unistuse saada Põhjamaaks
Originaallugu: Eesti Päevaleht, Rainer Pesti: meie SKP on Rootsi 1989. aasta tasemel, mahajäämus on kolossaalne ja kasvab veel
Eesti taasiseseisvumise järgselt sai meie majandusliku arengu ambitsiooniks 30-40 aastaga Põhjamaadele järele jõuda. Nüüd on see aeg täis, ja kuigi oleme teiste Nõukogude Liidu riikidega võrreldes kogenud majanduslikku edulugu, on reaalsus siiski see, et Eesti 2021. aasta SKP on võrreldav Rootsi 1989 aasta SKP-ga. Meie mahajäämus on endiselt kolossaalne. Võrreldes, kui erinevalt Eesti ja Põhjamaad pingutavad rohepöörde ja kliimaneutraaluse saavutamise nimel, on oht, et Põhjamaadele järelejõudmise asmel, jääme neist järgmise 30 aasta jooksul veelgi enam maha.
Rohepööre saab Eestis korralikult kriitikat. Üldiselt levib arvamus, et sellega ei peaks kiirustama. Samal ajal soovivad meie peamised eksporturud Rootsi, Norra, Soome, Taani ja ka Holland olla kliimaneutraalsuse saavutamises liidrid ja eeskujud. Nende riikide vahel käib võidujooks, kes saavutab aastaks 2030 esimeste seas kliimaneutraalsuse ja see võidujooks ei käi mitte ainult poliitilisel tasandil vaid ka ettevõtete vahel. Siin ongi meie jaoks suurim ohukoht, sest kui me rohepöördele ei keskendu, ei saa ka Eesti ettevõtete väärtuspakkumine olla nende turgude jaoks atraktiivne.
Eesti pakkumine ei vasta 5 aasta pärast turu ootustele
Seni oli Eesti peamiseks edulooks soodne alltöövõtt ja väärtuspakkumine stiilis „küll meie keevitame, kütame ja ehitame teile soodsalt“. See aeg on mitmel põhjusel ümber. Veel selle kümnendi lõpus loob meie põhiturgudel eelise see, kes suudab tõestada, et tema toote ökoloogiline ja CO2 jalajälg on turul teiste analoogsete toodetega võrreldes madalam. See on väärtus mille eest ollakse valmis maksma. Kui ettevõtja oma keskkonnaalaseid näitajaid tõestada ei suuda, siis ei jäägi tal muud üle, kui konkureerida odavtoodete kategoorias või liikuda turgudele, kus kliimaneutraalsuse saavutamise vajalikkusesse samuti ei usuta, need on riigid kus valitseb madala ostujõuga klient.
Energiaportfell juba kärbib konkurentsi
Esimene näide, kus loid suhtumine rohepöördesse meie konkurentsivõimet juba kärbib, on riiklik energiaportfell. Selle loo kirjutamise ajal on Eestis elektri MWh hind 275 eurot, samal ajal on enamus Rootsi piirkondades hinnaks 102 eurot, mis on ligi kolm korda soodsam. Põhjamaad on aastakümneid investeerinud roheenergiatesse, mis ainuüksi CO2 maksu puudumise tõttu on põlevkivienergiast ca 80 eurot soodsam, lisaks on roheenergia omahind tänaseks kukkunud väga madalale. Järelikult kahaneb Eesti ettevõtete konkurentsivõime puhtalt juba seeläbi, et kõikide toodete ja teenuste sisendiks olev elekter on Eestis 3 korda kallim kui Rootsis või Norras.
Aeg tiksub armutult edasi ja sel ajal, kui me vaidleme selle üle, kas rajada avamere tuuleparki või mitte, sest see hakkab rikkuma vaadet, siis reaalsus on see, et need tuulikud tulevad Läänemere äärde nagunii. Vahe on ainult selles, et kui me ei tee seda esimestena, siis teevad selle lätlased, leedukad või taanlased, ja meil jääb odava energia eksportimise asemel oma raha hoopis naabritele anda.
Maha magatud võimalused
Meie mõttemaailmade erinevust saab ilmselt kõige paremini iseloomustada Norra näitel. Kui mõelda, kes võiks Euroopas olla kogu kliimaneutraalsuse suurim vastuseisja, siis siinse piirkonna suurima naftatootjana võiks see olla Norra. Aga Norra soovib olla esimene riik maailmas, kes loobub fossiilsetest kütustest ja selle valguses oma majandust juba täna restruktureerib.
Norrakad näevad CO2 kaubanduses miljarditesse ulatuvat võimalust ja uusi ärimudeleid. Näiteks tuleb kliimaeesmärkide saavutamiseks lisaks CO2 vähendamisele hakata seda reaalselt kokku koguma ja siduma. Norra on võtnud liidrirolli, et töötada välja selleks vajalik infrastruktuur ja hakata Northen Light projekti raames Euroopale pakkuma CO2 kokkukogumise ja salvestamise teenust. See on miljardi euro võimalus. Samal ajal räägime meie, et ahju peaks panema nii metsad, jäätmed kui Ida-Virumaa pinnase.
Maailm läheb teises suunas ja üsna suure tõenäosusega ei leia Eesti piisavalt kiiresti lahendust, kuidas FIT55 raames võetud CO2 vähendamise ja sidumise kohustust täita. See tähendab, et ka meil tuleb hakata miljonite eurode eest norrakatelt teenust ostma. Kui seni oleme piltlikult öeldes sõltuvad nende naftast, siis tulevikus nii naftast kui ka nende CO2 salvestamise teenusest.
Metsatööstus muutub nagunii – kasvav mets muutub suurimaks väärtuseks
CO2 kokkukogumine ja salvestamine saab lähitulevikus üheks kuumimaks teenusharuks. Arvatavasti muudab see kardinaalselt puidusektorit – Eesti senist ühte suurimat ekspordiartiklit. Kui Eestis saetakse mets maha, siis tihumeetritest suurim osa läheb ekspordiks pelletitena ja täiesti väärindamata ümarpalgina. Raiemahud pakuvad endiselt kirge, aga see on katse vältimatut muuta. Varsti saab metsaomanik suurimat tulu hoopis selle eest, kui ta metsa kasvama jätab ja saab seeläbi võimaluse müüa CO2 kvooti. McKinsey prognooside kohaselt kasvab vabatahtliku süsiniku kauplemise turumaht selle kümnendi alguse 0,5 miljardilt kümnendi lõpuks 50 miljardini. See muudab senist metsatööstust tundmatuseni, kuid õnneks on siin Eesti idufirmad esirinnas. Eraldi küsimus on, kas meie metsatööstus on selleks valmis?
Ripakil miljardid
Euroopa Liidu prognooside kohaselt loob uutele majandusmudelitele, sh ringmajandus ja kliimaneutraalusele üleminek majandusliidule alates 2030. aastast 1,8 triljonit eurot lisatulu. Selle protsessi kiirendamiseks suunatakse erinevaid toetuste ja finantseerimisse instrumentidesse 1 triljon eurot (miljon miljardit)
Tundub, et Eesti ei võta ka seda võimalust ülemäära tõsiselt. Nimelt on kohalikul tasandil rahastuse tingimusi kohendatud viisil, et eelistatud on projektid, mis loovad võimalikult palju töökohti, mitte väärtust. Töökohtade loomine on kahtlemata tugev argument rahastuse saamiseks, aga reaalsuses määrab Eesti edukuse, kuidas igast töökäe tootlikkust ja igast kilogrammist loodusressursist loodavat väärtust kolm korda kasvatada. Eelmainitud raha toel peame oma majanduse ja ettevõtluse restruktureerima viisil, et luua konkurentsieelis oma põhiturgudel järgmise 10 aasta jooksul. Hulgaliselt töökäsi nõudvate tootmistega pole lihtsalt võimalik Eesti SKP-d kasvatada. Palju inimressurssi nõudvatesse madala väärtusloomega töökohtadesse panustamine on vastuolus igasuguste globaalsete ettevõtluste trendidega ja juba eos ei loo nendesse panustamine Eestile mingit eelist aastal 2030.
Pole midagi kallimat kui käest lastud võimalused. Üleilmsete megatrendide – rahvastiku hoogsast kasvust tekkinud ressursinappus, digitaliseerumine ja kliimakriis –, valguses kujundatakse järgmise 10 aasta jooksul maailmas ringi kõik seni valitsenud tarbijate ootused, ühiskonnamudelid ja seadusandlus. See omakorda mõjutab riikide majanduste toimimist ja ettevõtete konkurentsivõimet.
Kliimaneutraalsuse ambitsioon, uue generatsiooni tarbija ootused, ringmajandus ja digitaliseeritus loovad Eestile täiesti unikaalse võimaluse muutuda tagaajaja rollist liidriks. Me ei tohi seda hetke maha magada, peame tegutsema ja kohe, selleks vajab Eesti rohepöörde ja kliimaneutraaluse ministrit – liidrit, kes on võimeline rohepöörde võimalused maksimaalselt Eesti kasuks pöörama.
Loe lisaks: