Rainer Pesti: oleme keskkonnapoliitikas seal, kus Põhjamaad olid üheksakümnendatel – liigume rehvide matmisest edasi!
Ilmumine: Eesti Päevaleht, 17.07.2023
Äkki ikkagi jätaks selle rehvide matmise etapi seekord vahele ja liiguks kohe materjalide ringlust toetavate lahenduste suunas? Säästaksime seeläbi keskkonda jäätmete, sealhulgas rehvide negatiivsest mõjust ning jõuaksime oma hoiakutes ja käitumises jätkusuutlikkust hindavatele Põhjamaadele lähemale.
Vastuolulised plaanid vanarehvidega
Kõige lihtsam ja odavam viis vanarehvide käitlemiseks on jätta need loodusesse vedelema. Selle etapi oleme Eestis läbi teinud, kui organisatsioon, mis pidi vastutama vanarehvide mõistliku utiliseerimise eest, vedas need hoopis Tartu kanti Raadi metsade vahele hunnikusse.
Selle ülimalt „soodsa“ lahenduse eest tasus maksumaksja lõpuks umbes 1,5 miljonit eurot. Hinna poolest järgmine „lahendus“ oleks vanarehvid keset Soome lahte vedada ja lihtsalt merre loopida. Natuke rohkem vaeva nähes võiks kaevata suure augu ja rehvid lihtsalt maha matta. Just maha matmise suunas tundub Eesti praegu liikuvat. Selle asemel et vanarehve materjalina ümber töödelda ja taaskasutusse võtta.
Veider küll, aga oleme Eestis tõepoolest jõudnud olukorda, kus vanarehve plaanitakse hakata käitlema sellisel viisil, et kaevame augu, lükkame rehvid sisse – ja kadunud nad ongi. Raadi rehvimäed oleks sellisel moel saanud oluliselt soodsamalt koristatud. Oleksime võinud sinnasamasse metsade vahele augud kaevata ja rehvid mullaga katta.
Mingit keskkonnaprobleemi maha maetud rehvid ju ei tekita, väidetakse. Edasi mõeldes – miks piirduda vaid rehvide maha matmisega? Tüütuna tunduva sorteerimise ja ringmajanduse asemel võiks ju kõik jäätmed tihkelt kokku pressida ja maha matta! Seda enam, et ka keskkonnaamet viitab, et rehvide matmine on keskkonnasõbralikum kui püüd neid läbi õli- ja keemiatööstuse uuesti ringlusesse suunata.
Edasi mõeldes – miks piirduda vaid rehvide maha matmisega? Tüütuna tunduva sorteerimise ja ringmajanduse asemel võiks ju kõik jäätmed tihkelt kokku pressida ja maha matta!
Eestis on aga see, et 2023. aastal räägitakse täiesti tõsiste nägudega, et kaevame augu ja matame jäätmed maha, sest tegu on väärt täitematerjaliga.
Iganenud arusaamad
Viisi, kuidas arenenud maailma keskkonnateadlikkus on ajaga arenenud, kirjeldab hästi üks 1970. aastate alguse Rootsi sotsiaalreklaam, kus kutsuti loodust hoidma. Selles õpetatakse rootslasi „korrektsemalt jäätmetest vabanema“ ehk õpetussõnade kohaselt ei tasu jäätmeid jahi pealt lihtsalt merre visata, vaid need tuleks panna koos kiviga kotti. Siis ei jää prügi pinnale hulpima, vaid vajub merepõhja ja loodus ongi kohe kaitstud!
On ilmne, et sellise käitumise soovitamine aastal 2025 ei tuleks kõne allagi. Oleme mõistnud, et toona merre paisatud jäätmed tekitavad tänasele elukeskkonnale eksistentsiaalseid probleeme. Eestis on reaalsus aga see, et 2023. aastal räägitakse täiesti tõsiste nägudega, et kaevame augu ja matame jäätmed maha, sest tegu on väärt täitematerjaliga.
Eestis on reaalsus aga see, et 2023. aastal räägitakse täiesti tõsiste nägudega, et kaevame augu ja matame jäätmed maha, sest tegu on väärt täitematerjaliga.
Vanarehvide matmine on olnud nii mõneski Euroopa riigis lubatud. Alguse sai see 1980. aastate lõpus, aga nüüdseks on hakatud idee headuses siiski kahtlema. Eestis on näitena toodud peamiselt Soomet, kus rehvide matmine on seaduslik. Samas jäetakse rääkimata, et soomlased ise on viimastel aastatel hakanud sellest hoiakust taanduma ja võtnud ringmajanduse toetamise eesmärgil suundumuse, et rehvid jõuaksid matmise asemel läbi pürolüüsi taas materjalina ringlusesse.
Eestis on juba olemas võimalused paremaks lahenduseks
Pürolüüs on rehvide maha matmisega või loodusesse jätmisega võrreldes oluliselt keerulisem ja kallim. Nimelt on rehvide tootmisel kasutatud metalli, tekstiili, kummi ja nende üksteisest uuesti eraldamine on vaevarikas. Kui muu maailm peab rehvide keemiliseks ümbertöötlemiseks rajama uusi tehaseid, mille ehitamine nõuab samuti ressursse, siis Eestis on tänu põlevkivitööstusele see oskus juba olemas. Samal ajal kui Põhjamaad on võtnud ambitsiooniks rajada rehvide pürolüüsi võimaldavad tehased, siis Eesti, kes on selleks juba valmis, kavatseb hakata rehve maha matma. Samm hoopis teises suunas, kui liiguvad Põhjamaad, kelle moodi me nii väga olla tahaksime.
Kui nüüd vaadata Eesti majanduse üldist arengut, siis oleme jõudnud heaolu tasemele, kus oli Soome 1990. aastatel. Tundub, et ka keskkonnapoliitikas oleme seal, kus Põhjamaad olid üheksakümnendatel. Oleme hoolimata maailma parimast digitaalsest võimekusest oma mõttelaadilt justkui 30 aastat ajas taga.
Loe rohkem: