Podcast: Kas rohepööre annab Eesti majandusele uue hoo või vastupidi?

Rohepööre on globaalselt väga oluline teema ning ettevõtjad peavad olema valmis väga suurteks muutusteks. Tööandjate eest seisvatest väljakutsetest käisid Eesti Tööandjate Keskliidu podcastis „Tööandjate pooltund“ rääkimas Ragn-Sellsi kommunikatsioonijuht Rainer Pesti ja OSA projektijuht Alar Saluste. Saatejuht on Heli Lehtsaar-Karmo. Allpool avaldame ka täismahus artikli Eesti Tööandjate Keskliidu veebilehelt. Podcasti saad kuulata SIIN.

Mida rohepööre Eesti majandusele ja ettevõtetele just innovatsiooni kontekstis tähendab?

„See on majanduse- ja ettevõtlusmudel, kus fookuses on väga selgelt toodete ja teenuste disain ning efektiivne tootmine. Me oleme Eesti majanduses viimased 10-15  aastat, otsinud lahendust, kuidas saaks odavast alltööhankijast järgmisele tasemele. Me peame hakkama ise olema need, kes tooteid või teenuseid disainivad. Selles mõttes on rohepööre meile kui riigile kingitus. Selles on peaaegu kõik vastused, kuidas tagada Eesti majanduse konkurentsivõime 10-15 aasta pärast, tänases maailmas majandusmudelid ja konureeerimise põhimõtted disainitakse ringi,“ ütleb Ragn-Selsi kommunikatsioonijuht Rainer Pesti.

Tema sõnul on kõik ettevõtted ja ka riigid uuesti stardipositsioonil ning see on Eestile tohutu võimalus. „Kas olla esimeste seas, kes läheb nende nii-öelda ringmajanduspõhimõtetega kaasa, või viimaste seas, kes jäävad maha? Kui me vaatame, mis on Eesti kõige olulisemad eksportturud, siis need on Põhjamaad ja Saksamaa, mis on just kogu rohepöörde ja ringmajanduse eestvedajad. Kui suudame nendel turgudel iseenda jaoks turgu oluliselt juurde võita, peame suutma ka ära põhjendada, miks meie tooted on oluliselt pikema elueaga ja nende tootmise jalajälg konkurentide omadest väiksem. Samas on oht – kui me ei tee seda võimalikult kiirelt, siis meie tooted  tõrjutakse suure ökoloogilise jalajälje pärast meie põhiturgudelt välja.“

„Täna on juba näha, kuidas jõuhoovad turgudel hakkavad muutuma. Konkreetne näide seotult energiakriisiga – Rootsi tööstuses on aastaid panustatud roheenergiasse ning suuresti tänu sellele on nende energia odavam. Tänu sellelem nende konkurentsivõime maailma areenil vaid kasvab,“ ütleb Pesti.

Rainer, sa mainisid juba põgusalt energeetikat ja seda, et Rootsi on taastuvenergia tootmises väga tublisid tulemusi teinud. Kui me mõtleme sellele, et Euroopa komisjon on „Eesmärk 55“ (Fit for 55) raames andnud kõikidele liikmesriikidele kohustuse aastaks 2030 oma CO2 heitmeid vähendada 55% võrra. Lisaks peame me heitmeid mitte ainult vähendama, vaid ka senisest enam kokku koguma. Mida see tähendab Eesti ettevõtetele, kuidas nende tegevus muutub?

„Selge on see, et iga ettevõte iseenda CO2 kokku koguda ei saa. Aga vajadus loob teatud ettevõtetele ka huvitavaid võimalusi. Need, kes suudavad näiteks enda toodetesse siduda CO2, ehk oskavad turule lasta CO2 neutraalseid või isegi CO2 negatiivseid tooteid, saavad maailmaareenil väga suure eelise,“ toonitab Pesti.

„Eestis räägitakse palju metsast, kui CO2 peamisest sidujast ning põhjendatakse sellega vajadust metsaraiet piirata. Mina pigem arvan, et metsatööstuse õitseng on alles ees, sest puidul ja tselluloosil põhinevad tooted on oluliselt kliimaneutraalsemad, kui muudest materjalidest tooted. Just sellelsamal põhjusel, et mets seob oma kasvamise ajal CO2-te. Ma ei ole ka päris nõus nende arvamustega, et meie küpsete metsade raiumine tuleks lõpetada. Tegelikult on meil palju põnevamaid innovatsioone, kuidas CO2 siduda. Toon taas näiteks Rootsi, kus plaanitaksegi  reaalselt enda tööstuse CO2 hakata kokku koguma ja seda siis matma näiteks Norra naftapuurtornide vanadesse aukudesse või maardlatesse,“ selgitas ta. „Ka Ragn-Sells põlevkivituhkadest kaltsiumkarbonaadi tootmine on üks näide, kus me võtame tuhkadest kaltsiumi ja seome sinna sisse CO2 ehk võtame kaks jäätmevoogu ja sellest saab kliimapositiivne toode. Ainuüksi see, et me meie toote jalajälg on CO2 negatiivne loob meile konkurentsieelise, sest see omakorda annab meie toote kasutajatel vähendada oma süsiniku jalajälge ja selliseid tooteid turul on täna vaäga vähe,“ toob Pesti näite.

„CO2 sidumine ja sellel baseeruvate toodete tootmine loob Eesti jaoks täiesti uued seninägematud tööstus- või tootmisharud. Tegelikult tehakse ka Eesti ülikoolide laborites juba täna väga põnevaid katsetusi, kuidas CO kahte siduda ja kuidas teha sellest uusi tooteid. Teisisõnu, nõue CO2 kokku koguda, teeb sellest omamoodi tooraine, millest saaks toota erinevaid süsinikupõhiseid kemikaale või muid sarnaseid tooteid. Täna on need tehnoloogiad küll enamasti kasutamata, aga nad on olemas. Aga selleks, et see sektor läks õitsele, on kindlasti vaja ära lahendada energiaküsimus – meil peab olema piisavalt soodsat rohelist energiat,“ ütleb Pesti.

Järelikult ootab meie majandust uute ja innovaatiliste ettevõtete buum, mis vajavad ilmselgelt ka teistsuguste oskustega tööjõudu. Mil moel rohepööre mõjutab selliseid praeguseid meile tavapäraseid töösuhteid?

„Nii rohepöördel, generatsioonide muutusel kui ka digitaliseerimisel on tööjõuturule väga selged mõjud. Kui vaatame rohepööret, siis lisaks digitaliseerimise toob see kaasa ka selle, et inimesed ei taha enam omada, vaid pigem jagada ja rentida. Sellisteid lahendusi ja teenusteid pakkuvate spetsialistide järgi vajadus turul kasvab hüppeliselt. Samuti ei taha inimesed enam 8-5-ni töötada ja eelistavad kontori asemel kaugtööd teha just sealt, kus nad hetkel on. Suurem mure on tõsiasi, et 80% täna töötavatest inimestest pole haridust ega teadmisi, mida meil on nö uues majandus- ja ühiskonnamudelis vaja. Ka suur osa ülikoolides õpetavast baseerub endiselt lineaarse majanduse põhimõtetel,“ selgitab Rainer Pesti.

Rohepöördes on oluline osa on ka ringmajandusel ja taaskasutusel. Kui taaskasutus on ilmselt kõigile tuttav mõiste, siis ringmajandus on lihtsustatult öeldes alternatiiv praegusele majandusmudelile, kus me käitume põhimõttele „tooda-tarbi ja viska minema“. Rainer, mis on kõige fundamentaalsem muutus, mille ringmajandus meile toob võrreldes praeguse majandusmudeliga?

„Kui proovime tänast lineaarset majandust enda peas visualiseerida, siis see on nagu üks sirge joon. Me kaevandame, toodame, tarbime ja viskame ära. Ringmajandus proovibki selle joone ringiks painutada. See toobki endaga kaasa disainmõtlemise muutuse. Mida iganes me kaevandama või tootma läheme, peab meil olema alati ka see teadmine, kuidas see materjal hoida võimalikult kaua ringluses. See hakkabki mõjutama toodete disaini, tarneahelaid ja tarbimise mudeleid. On arusaadav, et väga paljude tootjate jaoks saab keeruliseks just see, et ollakse harjunud tooteid eelkõige müüma, mitte alternatiivina hoopis rentima, mis võimaldaks kaevandatud ressursse paremini ringluses hoida,“ ütleb Rainer Pesti.

Oleme rääkinud rohepöörde võimalustest, aga millised ohud võivad Eestile kaasneda, kui me rohepöörde ja ringmajandusega venitame?

„Ma arvan, üks põhilisi ohte on see, et me jääme lihtsalt maha. Ehk me kaotame oluliselt oma osakaalu tänastel turgudel, kus aktiivselt tegutseme,“ ütleb Ragn-Sells-i tütarettevõtte R-S OSA Service OÜ juhatuse liige Alar Saluste.

„Selleks, et me üldse saaksime rohepöördega kaasas käia, peame oluliselt lihtsustama igasuguse uue tehnoloogia turule tulemist. Täna võtab see nii Eestis kui ka Euroopas väga kaua aega. Kui suudame seda aega oluliselt lühendada, soodustaks see omakorda tehnoloogia arengut ja kasvataks meie inimeste kogemust. Suurema lisandväärtusega töö eest saaks maksta inimestele ka kõrgemat tasu. Kui me aga selle võimaluse maha magame, siis on keeruline hoida isegi tänast positsiooni, rääkimata edasi liikumisest,“ ütleb Saluste.

„Kogu rohepööret ei saa panna ainult ettevõtjate õlule, siin on hästi suur roll ka riigil. Meil on täna olemas seadusandlus lineaarse majanduse jaoks. Ringmajanduse jaoks on aga vaja teha seda teha paindlikumaks, protsesse kiiremaks, võimaldada uusi toovorme. Kui seadusemuudatus ja selle jõustumine võtab Eestis viis-kuus aastat aega, astub maailm lihtsalt eest ära,“ nendib Saluste.

„Kersti Kaljulaid ütles hiljuti väga hästi, et ringmajanduse kontseptsioonis peab toimuma üks fundamentaalne – fookus peab minema toodete ja teenuste kvaliteedistandarditele, mitte nende päritolule. Täna ütleb lineaarne seadusandlus tihti ette, et materjalid peavad pärinema looduslikest allikatest, ega tohi olla toodetud taaskasutatud materjalidest. Näeme seda takistusena ka oma ettevõttes. Täna on meil olemas tehnoloogia, et võtta reovee mudast välja fosfor ning toota sellest loomasööta või selle komponente. Aga tänane Euroopa regulatsioon ütleb, et  loomasöötade sees kastutav fosfor tohib pärineda ainult nii-öelda looduslikest allikatest. Kuigi see tooraine, mida meie toodame, on tegelikult kvaliteedilt isegi parem,“ selgitab Alar Saluste.

„Iseenesest see võiks ju olla Eesti võimalus, et oleme väikesed ja kompaktsed. Meil ei peaks minema kokkuleppimisele ja huvigruppidega kooskõlastamisele teoreetiliselt nii palju aega, kui mõnes suuremas riigis. Samas on selge, et oleme Euroopa Liidu osa ja paljud direktiivid on liidu ülesed ja meil tuleb neid austada. Isegi, kui nende muutmise tempo on aeglane,“ võtab Saluste teema kokku.

Läheme konkreetsemaks ja räägime, kuidas on innovatsiooniga üsna klassikalises äris nagu seda on  jäätmemajandus. Kuivõrd on Ragn-Sells-i tööd muutunud uued tehnoloogiad?

„Oleme üleminekuperioodis ja arengud juba toimuvad. Üks oluline teema on materjalivoogude jälgimine. Alustades sellest hetkest, kui need kliendi juurest peale kogutakse, kuni need jõuavad sorteerimisjaama. Mis on neist sorteerimisjaamast edasi saanud, kelle juurde lähevad need ringlusse jne. Selle teadmise järgi on suur ootus ka klientidel, kes tahavad teada, mis nende liigiti kogutud materjalidest edasi saab,“ ütleb Rainer Pesti.

„Täpselt nii, nagu kullerfirmad saadavad täna sõnumi, et tulevad homme kella 10-12 vahel, hakkab tulevikus ka meie teenus välja nägema. Täna piloteerime seda äriklientide seas. Veelgi enam, tulevikutehnoloogiad võimaldavad jäätmekogused kohe ära kaaluda, sealt edasi on jäätmetel kiip, mis võimaldab jälgida nende edasist teekonda. Nii võib jõuda Eestis kogutud materjal näiteks Soome paberi ümbertöötlemistehasesse ning seda näeb ka klient,“ sõnab Rainer Pesti.

Kõik see eeldab tema sõnul digitaalset muutust, mis ka jäätmemajanduse sektorit järgmise 3-5 aasta jooksul väga tugevalt mõjutab. Lisaks uute sorteerimistehnoloogiate tulek. „Täna on masintehnoloogial põhinevad sorteerimistehnoloogiad veel väga kallid, aga sinna sunnas me liigume. See ei tähenda, et inimesi ei oleks vaja. Pigem on täna mure hoopis teistpidine – meil ei ole piisavalt inimesi ja nende leidmine tööjõuturult muutub üha raskemaks,“ nendib Pesti.

Tulevik selles valdkonnas kõlab väga põnevalt. Tulevikuprojektiks võib vist nimetada ka OSA-projekti,  mis maakeeli öelduna tähendab põlevkivituha taaskasutamist. Kuhu see projekt ideaalis võiks välja jõuda?

„Ragn-Sells-i eesmärk ettevõttena on vähendada nii kliima kui ka keskkonnamõjusid läbi ringmajanduse. Projektiga „OSA“ tahame võtta kasutusele tööstusjäätmed ja toota neist omakorda uusi toormaterjale. Alustasime energia tootmisel tekkinud põlevkivituhast seetõttu, et seda on Eestis ladestatud suurusjärgus 600 miljonit tonni. Ehk meil on ühes kohas  väga palju toorainet. Ringmajanduse üks põhilisi väljakutseid ongi just see, et saada see tooraine ühte kohta,“ ütleb Alar Saluste.

„Põlevkivituhas on üks komponent kaltsium, mis teeb selle tuha täna keskkonnale ebameeldivaks või ohtlikuks, aga samas meile annab võimaluse toota ülipuhast kaltsiumkarbonaati. Kui me tahaksime põlevkivituhast võtta välja teisi väärtuslikke materjale nagu alumiiniumit, magneesiumit või räniühendeid, siis peaksime igal juhul enne eemaldama kaltsiumi. Seega ongi meie innovatsioon ennekõike ülesehitatud sellele, et toota ülipuhast kaltsiumkarbonaati ja kui see tootmine on täies hoos, siis saab juba edasi arendada teiste põlevkivituhas sisalduvate väärtuslike ainete nagu magneesiumi ja räni (mis on Euroopa Liidu kriitiliste toormaterjalide nimekirjas) kasutuselevõttu.

Kui te nüüd põlevkivi tuhkadest võtate välja kaltsiumkarbonaadi, siis mis sellest edasi saab?

„Kaltsiumkarbonaadist saab valmistada väga paljusid asju,“ selgitab Saluste. „Põhiliselt kasutatakse seda täiteainena. Ta annab materjalidele teatavad omadused, näiteks kaitseb päikesevalguse ja UV-kiirguse eest, annab ilusa valge värvi. Kaltsiumkarbonaati kasutatakse näiteks plastikakende raamide tootmisel, erinevate sünteetiliste põrandakatete tootmisel ja silikoonvärvide koosseisus. Puhas kaltsiumkarbonaat on täiesti söödav ning kasutusel toiduainetööstuses. Paljudes kodudes on kaltsiumkarbonaat külmkapis oleva veganpiima koostises,“ ütleb Saluste.

Olete te uurinud ka, kui palju tööstustel selle tulevase toodangu vastu huvi võiks olla? Tore on toota, aga keegi peab sellega ju ka ära ostma.

Toiduainetööstust me täna siiski ei sihi, sest maailm ei ole selleks veel valmis.  Aga materjalitööstus on väga huvitatud meie toodetud materjalist. Ennekõike sellepärast, et tootmise käigus võtame me tuhast välja kaltsiumi ja lisame sinna süsinikdioksiidi (CO2,) mis teeb meie toote jalajälje keskkonna mõttes neutraalseks või isegi negatiivseks. See tähendab, et kui meie materjali kasutada kuskil järgmises materjalis seguna, siis vähendab see ka lõpptoote keskkonna- ja kliimajalajälge. Täna on aktiivses faasis katsematerjali kasutamine parketi tootmisel.

Millal tootmine lahti läheb ning kui palju töökohti võiks selline innovaatiline tehas luua Eestisse?

„Töö käib ja esimesed suured kogused saame toota paari aasta pärast. Otseseid töökohti lisanduks suurusjärgus 50-100, kaudseid kolm-neli korda rohkem. Kuna plaanime tootmist Ida-Virumaale, saame kasutada juba olemasolevat infrastruktuuri (raudteed, hooned) ja anda tööd inimestele, kes põlevkivisektorist vabanevad,“ kinnitab Alar Saluste.

„Kogu see projekt mõttemaailma transformatsioon,’’ ütleb Rainer Pesti. „Euroopa Liit peab kriitiliste toorainete registrit, mis põhimõtteliselt on nagu Mendelejevi tabel. Kui 80-ndatel oli sellel ära märgitud ainult nagu paar toorainet, mis Euroopa jaoks on kriitiliselt, siis täna on neid seal nimekirjas juba üle neljakümne. Enamuse nende toorainete puhul on kaevandamise tipud juba võetud. Ehk isegi, kui me tahame neid tooraineid juurde, ei ole meil võimalik tootlikkust tõsta. Näiteks Rootsi vasekaevandused, kus igast tonnist maagist saadakse kuus kilogrammi vaske. Ülejäänud 994 kg lükatakse lihtsalt hunnikusse. Meie tahame teha Eestis asju edaspidi teisiti ja pöörata selle, mis oli 50 aastat jääk, ning heal juhul sai uue elu plokkidena, teha oluliselt väärtuslikumaks tooteks,“ sõnab ta.

Mis toimub Eesti majanduses ja kuidas rohepöördel kurvis püsida, kuula Eesti Tööandjate Keskliidu pooltunnist. Samal teemal räägitakse ka 15. märtsil konverentsil Tuulelohe lend www.tuulelohe.ee