Kuula! Kas jäätmete sorteerimisest on päriselt ka kasu?
30. märtsil käis Raadio 2 saates Pulss rääkimas Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti ja Tootjavastutusorganisatsiooni turundus- ja kommunikatsioonijuht Gaili Eding. Kuula R2 Pulss saadet SIIT või loe artiklit allpool. Originaallugu: Eksperdid: Eestis peaks olema ühtne jäätmeveosüsteem, Novaator, 30.03.2023.
Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti rääkis, et kuna Eesti keskkond on üsna puhas, siin on palju värsket õhku, palju metsa, siis ei suudeta suhestuda maailma kliimaprobleemidega. See avaldub tema sõnul ka jäätmete liigiti kogumises, sest ikka ja jälle küsitakse, kas seda on tõesti teha vaja.
Jäätmete sorteerimine peab olema mugav
Pesti tõi näite, et Eestis läheb kodus tekkinud jäätmetest uuesti materjalina ringlusse kõigest 30%. “Muret teeb, et see protsent on viimased kümme aastat püsinud üks ja sama. Muu maailm on läinud eest ära,” lausus Pesti. Kui mujal Euroopas jõuab ringlusse pigem pool kodus tekkinud jäätmetest, siis Eesti on oma sorteerimisharjumustega Pesti sõnul Euroopa Liidus tagantpoolt viiendal-kuuendal kohal. “See näitab, et valdkond vajab uuendamist ja reformimist. Sellega on meil vaja väga kiiresti toimetada,” lausus ta.
Selleks, et inimesed koguksid jäätmeid liigiti, peab see olema Pesti sõnul mugav. “See lahendus enam ei toimi, kui ütleme inimestele, et võtke kotid ja matkake mööda linna ringi, et vastav konteiner leida. Sorteerimislahendused peavad tulema kodude juurde,” sõnas ta. Selleks aga on vaja Pesti sõnul jäätmeveosüsteem ümber disainida.
Praegu on Eestis igal omavalitsusel õigus otsustada, milline on nende jäätmeveosüsteem. See tähendab, et omavalitsused ütlevad, kas näiteks pakendid ja biojäätmed tuleb eraldi sorteerida. “Riigikontrolli audit tõi 2021. aastal välja, et paljudes omavalitsustes ei toimu liigiti sorteerimist ja nendes, kus toimub, teevad seda ka suured korteriühistud, mitte eramajad,” sõnas ta. Gaili Eding Tootjavastutusorganisatsioonist ütles, et riiklikul tasandil peaks kehtestama üleriigiliselt ühtse jäätmekäitlussüsteemi. “Mitte nii nagu praegu, et iga omavalitsus nikerdab põlve otsas oma lahendust,” ütles ta.
Õigesti sorteeritud jäätmed lähevad ringlusse
Kui sorteerimisega pihta hakata, pole Edingu sõnul selles midagi keerulist. “Tuleb alustada kõige lihtsamast, millest aru saadakse. Toon alati näite, et kui inimesel on klaaspurk käes, saab ta aru, et see on klaas ja suudab selle panna klaasikonteinerisse. Need, millest aru saad, pane õigesti ja kui ei tea, siis pane olmeprügi hulka. Samm-sammult teadlikkus tõuseb ja inimene hakkabki õigeid otsuseid tegema,” lausus ta.
Nii Pesti kui ka Eding kummutasid müüdi justkui läheksid kõik jäätmeliigid kokku ühte prügiautosse. Eding viitas inimestele, kes on oma silmaga näinud pakendikonteineri tühjendamist olmeprügi hulka. Lugu selle taga võib olla hoopis selline, et pakendiauto juht märkas konteineris suurt hulka olme- ja ehitusprahti ehk pakendikonteineri sisu oli rikutud.
Kui rikutud konteiner tühjendada pakendi sekka, oleks saanud rikutud terve autotäis. Nõnda on kohane, et selle konkreetse konteineri tühjendab tavaline olmeauto. “Taolised legendid kipuvad levima seetõttu, et need annavad inimestele mugava vabanduse, mille taha peituda, et sorteerimisest hoiduda,” sõnas Eding.
Rainer Pesti tõdes, et Eestis läheb kodus tekkivatest jäätmetest uuesti materjalina ringlusse 30%, 65% põletamisele ja 5% ladestamisele. Eesti on näitajate poolest Pesti sõnul kõige vähem ladestav riik Euroopa Liidus. Küll aga teeb muret see, et Eesti on üks enim põletav riik. “Meil on vaja põletamise faasist astuda järgmine samm, et meist saaks ringlusesse suunav riik ja ühiskond,” ütles Pesti.
Tootjad, tarbijad ja jäätmekäitlejad – kõik vastutavad
Kui rääkida sellest, kelle vastutus on jäätmeid liigiti koguda, siis Pesti hinnangul loobitakse erinevates aruteludes vastutust nagu koera üle aia. Tema sõnul peavad ahelas kõik vastutuse võtma. Tootjad peaksid disainima pakendeid, mis üleüldse sobivad materjalina ringlusse. Tarbija peaks võtma vastutuse, et kui ta on pakendi ostnud, viib ta selle pakendikonteinerisse. Viimaks peab näiteks prügifirma investeerima sorteerimistehnoloogiatesse ja robotitesse, et materjale üksteisest eraldada ja ringlusse suunata.
“Mulle tegelikult ei meeldi üldse sõna prügi. Peame aru saama, et see, mida poest ostame ja kottidega koju toome, on tegelikult materjal. Meie kui tarbija vastutada on see, et kui me need asjad omale koju ostame, saadame need ka uuesti ringlusse. Selleks, et neid uute toodete tootmisel kasutada,” lausus Pesti. Seda enam on tema meelest see teema oluline, sest maailmas valitseb materjalipõud ja elame kliimamuutuste keskel. “Meil on aega selle kümnendi lõpuni jäänud, et tarbimisharjumustes olulisi muutusi teha,” sõnas ta.
Pesti sõnul on Eestis jäätmekäitluse teenus üks Euroopa kõige odavamaid. Ta selgitas, et Eesti inimesel on reeglina üks prügikast, kuhu saab ta visata kõik jäätmed ja see viiakse ära küllaltki soodsa hinna eest. Pesti küsis retooriliselt, miks peaks inimestel siis üldse olema motivatsiooni jäätmeid liigiti koguda.
“Need, kes praegu sorteerivad, teevad seda seepärast, et see on nende elustiili osa ja nad võtavad oma tegude eest vastutuse. Küsimus on, kuidas saada ülejäänud 70% sorteerima. Kui öelda, et pakendid eraldi kogudes säästad euro, siis kes see ikka viitsib mugavat harjumust muuta. Kui ma aga otsustan, et ei viitsi sorteerida ja tarbin mugavusteenust, siis see peabki olema kallis,” ütles Pesti.
Kuidas jäätmeid õigesti sorteerida?
Kui rääkida pakenditest, mis tekitavad inimestes küsimusi, siis üks selline on piima- või mahlapakend. Nende tootmiseks on kasutatud nelja või viit erinevat materjali, mille üksteisest eraldamine on Pesti sõnul üsna ressursimahukas. Piima- või mahlapakend läheb pakendikonteinerisse ja selle võib panna sinna koos korgiga. Pakend tuleks ka kokku murda, sest muidu võtab see palju ruumi.
Kui üldiselt soovitatakse mahla- või piimapakk puhtaks pesta, siis Pesti sõnul pole see tegelikult niivõrd oluline. Piisab sellestki, kui kallata pakk tootest tühjaks. Kui näiteks jogurtitopsis kraapida lusikaga tops puhtaks, siis seda Pesti sõnul loputama ei pea, sest vesi on täpselt samamoodi kriitiline ressurss. “Ma alati soovitan, et ärge mõelge seal konteineri juures üle. Küll meie lõpuks otsustame, kas kork tuleb eraldada või mitte ja me nagunii peseme need pakendid üle,” lausus Pesti.
Viimasel ajal on palju juttu olnud ka biojäätmetest. Aasta lõpuks peaks olema biojäätmete konteiner või komposter igal koduhoovil. Oluline on see Pesti sõnul seetõttu, et biojäätmed moodustavad prügikasti sisust 33%. “Kui me biojäätmeid välja ei sorteeri, siis Eestil ei ole kunagi võimalik neid ringluse protsente saavutada, mida me oleme endale kohustuseks võtnud,” lausus ta. Kui Eestis suunatakse ringlusse 30%, siis 2025. aastaks peaks see olema 55%. Seda aga ei ole Pesti sõnul võimalik saavutada, kui valdav osa ühiskonnast ei kogu biojäätmeid eraldi.
Kui toas koguda biojäätmed kilekotti, siis konteinerisse peaks panema need lahtiselt, määrdunud kilekoti võib visata olmeprügi sekka. Pesti selgitas, et biojäätmed lähevad komposti või biogaasi tootmiseks. Kui kilekotte hakata mehaaniliselt välja kraapima ja selle käigus plast läheb puruks, siis jäävad biojäätmesse plastitükid, mida ei saa lõpuni kätte. See kõik jõuab lõpuks põldudele. “Siin on küsimus, kas see on jätkusuutlik, kui me põldudele paneme biojäätmeid, mis on plasti ja mikroplastitükke täis,” selgitas Pesti.
Klaas on seevastu üks materjal, mida on Pesti sõnul võimalik lõputult ümber töödelda ja seda tehakse ka siinsamas Eestis. Klaas purustatakse, killud sulatatakse ja saab teha uusi pudeleid või purke. Samas võib klaasikonteinerisse panna purgid koos kaantega ja siltegi ei pea ära nokkima.
Kuigi pakendi puhul soovitakse erinevad materjalid eraldi panna, ütles Pesti, et kui see ei ole võimalik, näiteks seepärast, et pakendi küljest ei tule kile lahti, pole hullu midagi. Töötlusprotsessi käigus eemaldatakse see nagunii.
Loe lisaks: