Rainer Pesti: meil on vähem kui 7 aastat drastiliste kliimatagajärgede vältimiseks
Päike paistab, kuumemalt kui kunagi varem, naudime ajaloo soojemat suve, koroonapiirangute vaba aega, maailma majandus on teinud pöörde kasvule – nii võikski jääda. Üritame ennast endiselt veenda, et kliimaneutraalsuse saavutamine on midagi, millega on aega ja selleks, et tänast maailma majanduskasvu mitte pidurdada tuleks keskkonna ja kliimanõudeid rakendada rahulikus tempos. Maailma teaduse eliit on teisel arvamusel. Nemad ütlevad, et meil on maksimaalselt 7 aastat, et kliimasoojenemisest tingitud muudatusi ja drastilisi tagajärgi nii ökosüsteemile kui majandusele vältida.
2018. avaldati ÜRO juhtimisel läbi viidud kliimamuutuste raport (IPCC), mille eesmärgiks oli anda hinnang, kui edukad on riikide valitsused olnud kliimamuutusi ärahoidvate otsuste tegemisel. Üldistatuna oli see raport otsekohene ja andis hävitava hinnangu, et viimase veerandsaja aastaga pole suurt midagi tehtud.
197 riiki on kokku leppinud, et maailma keskmine temperatuur ei tohi tõusta sajandi lõpuks rohkem kui 1,5 kraadi. Vaid mõni üksik Lähis-Ida naftariik ei ole kokkulepet ratifitseerinud. Globaalse keskmise temperatuuri tõusu hoidmine alla 1.5 kraadi on kriitiline, sest selle temperatuuri juures suudab ökosüsteem ja inimkond veel ilma drastiliste tagajärgedeta muutustega kohaneda ja maailma majandus suudab nende muutustega kaasnevate lisakuludega toime tulla.
Lihtsalt näiteks, et kui keskmine temperatuur tõuseb aastaks 2050 2 kraadini, siis selle mõju maailma majandusele 8-10 triljonit dollarit aastas ehk 10-11% kogu iga-aastasest maailma SKT-st. See, raha mis maailma majandusest kliimamuutuste tingitud raskuste tõttu iga-aastaselt kaob või kulub tagajärgedele on võrdne Eesti riigi 1000 aasta eelarvega ehk teisisõnu on tegu hiidsuure godzillioniga, mis hakkab kogu maailma majandust kahandama.
1,5 kraadi eesmärk libiseb käest
IPCC kliimaraportis ära toodud teaduslikud arvutused näitavad, et 1,5 kraadi saavutamiseks, tohime perioodil 2018-2050 emiteerida veel 420 gigatonni süsihappegaasi. 2050 aastaks peame saavutama kliimaneutraalse ühiskonna ja majanduse.
Reaalsus on see, et maailmas emiteeritakse keskmiselt 42 gigatonni CO2-te aastas. Seega oleme 2,5 aastaga juba 100G/tonni sellest kolmekümneks aastaks mõeldud 420-st gigatonnist ära kasutanud. Koroonakriis tõi küll mõningase CO2 heidete vähenemise, kuid lühidalt öeldes tõmbame järgmise 30 aasta emiteerimiseks mõeldud CO2 mahu „korstnatest“ läbi 7 aastaga.
Poliitikud on juba mõelnud ka PLAAN B-le ja selleks on loomulikult temperatuuri eesmärgi tõstmine 2 kraadile, mis annaks meile miljard tonni CO2 limiiti jälle juurde. Paberil võibki seda piiri nihutada kuhu soovime, kuid tagajärjed on pärised. Lõõmavaid metsatulekahjusid, veenappust, kõrbestumist ja massilist kliimarännet siiski lihtsalt paberil ei lahenda, vaid nende tagajärgedega tuleb tegeleda reaalsuses.
Ettevõtete CO2 jalajälg peab 7 aastaga vähenema 55%
Jagame keskkonna ja jätkusuutlikkuse auhindu läbipaistvamate tarneahelate, tarbija teadlikkuse tõstmise ja uue sorteerimislahenduse eest. See on kõik tore, aga selliste keskkonna vaates pisiasjadega tegelemiseks pole tegelikult enam aega.
Keskmiselt peab iga ettevõte strateegia vastama küsimusele, kuidas aastaks 2030 oma tegevuse jalajälge 55% võrra vähendada ja sellest lähtuvalt kujundama oma keskkonna ja jätkusuutlikkuse strateegia. Kõik, kes selle varem saavutavad, need tõepoolest väärivad auhindu.
7 aastaga 50% CO2 vähendamine tekitab ettevõttele parasjagu stressi kuna suur osa tänased tarne ja tootmispõhimõtted tuleb ringi disainida. Samas on see minimaalne eesmärk, et veel kuidagi hoida 1,5 kraadi eesmärgist ja ennetavatest tegevustest kinni.
Filosoofiline küsimus, aga riigid ja ettevõtted, kes vähendavad oma jalajälge vähem, kas nad siis tegelikkuses toetavad kliimaambitsioone või hoopis kahjustavad neid? Alati jääb võimalus riskida ja loota, et ehk on see kõik teadlaste suur vandenõu ja tegelikult midagi ei juhtugi. Kui neil on siiski õigus ja me ei teinud midagi, et seda meeletud ületarbimispidu pidurdada, siis jääb ainsaks lootuseks, et meie lapsed suudavad kõige eesootavaga kohanduda.
Autor: Rainer Pesti. Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes.