Kuidas loodi maailma üks äratuntavamaid sümboleid?
20. sajandi algus oli tänu sõdadele ja majanduskriisile, mis lõpuks kulmineerus II maailmasõjaga, ärev ja ebakindel aeg. Need, kes elasid üle sajandi esimese poole, olid valmis paremateks aegadeks ning siinjuures pakkus leevendust tööstuse ja tehnoloogia kiire areng. Turule tekkisid sünteetilised materjalid, sh plastik, mis aitasid muuta elu märkimisväärselt mugavamaks. Tarbijad, kes olid väsinud kitsikuses elamisest, võtsid plastiku kahel käel vastu ja ülistasid uut ajastut.
Uus mugav eluviis peitis endas aga varjatud, ja võib-olla ka mõneti ignoreeritud, tagajärgi. Arusaadavalt oli ebamugav tunnistada plastmassi hävitavat olemust, kui see muutis elukorralduse kordades lihtsamaks. Inimesed olid valmis sellest mööda vaatama. Ometi ei pidanud tagajärgi kaua ootama ning juba 70ndate alguses algatati liikumine, mille eesmärgiks oli juhtida tähelepanu planeedi järjest halvenevale olukorrale.
20. sajandi tuntuima sümboli loomiseks kulus vaid paar päeva
Kui Santa Barbara rannikul toimus 1969. aastal USA ajaloo üks suurimaid naftareostusi, pani see aluse tänaseni tähistatavale Maa päevale 22. aprillil. Lühidalt pärast seda korraldas 20. sajandi üks silmapaistvamaid lainepapi ja -kastide tootjaid CCA õpilaskonkursi, töötamaks välja uue sümboli nii ringlussevõetud paberist kastide jaoks kui ka tõstmaks üldist teadlikust ringlussevõtmise kohta.
Gary Anderson, toona 23-aastane Lõuna-California üliõpilane, ei olnud graafilisest disainist kuigi huvitatud. Anderson omandas arhitektuurikraadi ja suundus hiljem linnaplaneerimisse. Nähes CCA korraldatud disainikonkursi, otsustas ta isikliku väljakutse mõttes sinna siiski ka enda projekti esitada. Inspireeritud Hollandi kunstnikust M.C. Escherist, kujundas Anderson Möbiuse lehele sarnase glüüfi, mis sümboliseeris järjepidevust ja dünaamilisust. Umbes 500 laekunud kavandi seast, valis kohtunikekogu Andersoni töö võitjaks ning premeeris teha 2500 dollariga.
Konkursil puudus osavõtutasu ning Andersonil läks tarvis vaid paberit ja pliiatseid. Samuti ei kulutanud Anderson kavandi loomiseks liigselt aega – kõigest päeva või kaks ning tegelikult oli ta sarnast ideed juba ühe varasema projekti juures kasutanud. Niisiis sümbol, mille Anderson lõi nii muuseas möödaminnes, ilma erialase hariduseta, raha ja ka oluliselt aega panustamata, täitis oma eesmärki paremini, kui esiti oodatagi osati.
Sümbol võeti ka teiste ettevõtete poolt niivõrd kiirelt kasutusse, et seda ei jõutud patenteerida ning see langes avalikku omandisse. Sellest ajast peale on sümbolit võinud igaüks kasutada mistahes eesmärgil, ilma litsentsitasusid maksmata. Kuigi mõned valitsused hakkasid glüüfi või selle derivaate reguleerima, aitas kaubamärgi kaitse puudumine logol üha kiiremini ja kiiremini levida. Selle tulemusel võeti sümbol kasutusele ka taaskasutatavate toodete juures, eriti plastide, mis polnud tingimata alati taaskasutatud ning mis viis selle CCA esialgsest ideest mõnevõrra kaugemale ja hakkas külvama ka omajagu segadust.
Taaskasutusmärgi tähendus
Tänaseks on taaskasutusmärk muutunud ülemaailmselt äratuntavaks sümboliks ning lisaks on see juurde saanud arvukaid edasiarendusi ja täiendusi. Protsendiga sümbol, mille keskel on protsentuaalne arv, tähistab tootes sisalduva ringlussevõetud materjali kogust. Sümbolile lisatud numbrid ja tähed määravad aga kindlaks, millisest plastist toode valmistatud on ning millised on selle taaskasutusvõimalused.
Nooled ise on tavaliselt seotud kolme ringlussevõtu R-ga: Reduce, Reuse, Recycle. Need kujutavad endast (jäätme)eluringi toimimist, aidates kõigel alati algusesse tagasi jõuda ja luua seeläbi kasu nii keskkonnale kui tulevastele põlvedele.
Allikas: Dieline
LOE LISAKS