Kodumaine ehtebränd, kelle südameasjaks on keskkond ja jätkusuutlikkus
JNGLSNTMSSV ehk JUNGLE IS NOT MASSIVE, on ehtedisaineri Iris Vilu bränd, mis sündis tema samanimelisest lõpukollektsioonist Londoni Moekolledžis. Brändi eesmärk on hoida kogu tootmisahel võimalikult ringne ning juhtida tähelepanu Amazonase vihmametsades toimuvale vägivaldsele naftakaevandamisele, millega kaasneb reostus, metsade ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning põlisrahvaste ekspluateerimine.
Kuidas jõudsid oma loomingus jätkusuutlike lahenduste otsimiseni?
Juba koolis ärgitati meid jätkusuutlikkusele mõtlema. Teisel ülikooliaastal oli õppekavas eraldi sellekohane koostööprojekt luksusbrändiga Cartier, mille raames pidime nende varasemale loomingule toetudes looma kapselkollektsiooni luksust armastavale kliendile. Kolmandal aastal andis Swarovski ülesande leida kasutust nende tootmisjääkidele. Lisaks kuulub London College of Fashioni alla Centre for Sustainable Fashion, mis tegeleb jätkusuutlikku moodi uuriva teadustööga ning toetab tudengeid nõu ja jõuga seal, kus õppejõudude käed lühikeseks jäävad.
Ava palun veidi oma tööprotsessi – kuidas ja milliseid põhimõtteid arvestades sinu ehted valmivad?
Minu põhimõte on luua oma tegemiste ja loominguga rohkem kasu kui kahju. Seetõttu olen end sageli leidnud ka olukordadest, kus ideed on suured, aga teostuseni südametunnistus jõuda ei lase. Üldiselt püüan jälgida, et kasutaksin võimalikult vähe esimese ringi materjale ning teiseks annan endast parima, et kasutada ainult neid materjale, mida saab ka pärast mind veel mitmeid kordi ümber töödelda või muul moel kasutada. Niisiis kasutangi praegu teise ringi hõbedat ja HDPE plastikut – mõlemad on materjalid, mis võimaldavad korduvat ülessulatamist ning kindla temperatuurini kuumutades ei ole plastik ka mürgine. Ehete vineerist vormid on eelnevalt minu jooniste järgi laserlõigatud ja -graveeritud. Üks väike vineervorm võimaldab teha umbes 30-50 ehet.
Millistele plastikesemetel sa uue elu oled andnud?
Peamiselt valmivad minu ehted kosmeetikatoodete pakenditest ja pudelikorkidest, aga ka suurematest kanistritest, milles müüakse näiteks aknapesuvedelikke või erinevaid seepe-pesuvahendeid-kosmeetikatoodete koostisosi. Viimaseid sain suuremas koguses ühelt Eestis tegutsevalt ökopoelt, kuid peamiselt olen vajalikud materjalid saanud oma tuttavatelt, kes kõik sobilikud pudelid ja pakendid mulle usinasti kõrvale panevad. Ka väga lihtsa Facebooki postituse peale olid väga paljud inimesed valmis mulle materjale koguma, mistõttu on isegi kahju, et mina oma väikese tootluse juures rohkem materjale ära kasutada ei saa.
Lisaks kasutad ka Swarovski kristalle?
Jah. Swarovski kristalle hakkasin kasutama ülikooli viimasel aastal koostöö raames. Swarovski poolt saadeti kõigile soovijatele erinevaid kristalle – kas pisidefektidega tootmisjääke või lihtsalt müümata jäänud vanade kollektsioonide materjali. Siiani on mulle neid kristalle jätkunud, kuid loodan kindlasti ka tulevikus nendega koostööd teha.
Räägi veidi merekarbi sümboolikast, mida võib näha nii ehetel kui ka kollektsiooni fotodel – sedapuhku küll naftatootmiskontserni Shell näol.
Shelli sümboolikani jõudsingi, kui olin otsustanud, et tahan oma lõpukollektsiooniga mingit kindlat sõnumit edasi anda ja seda natuke provokatiivsemat teha. Kuivõrd plastiku omadustest tulenevalt on ka vormide kujule omad piirangud, siis kõik minu algsed ideed lõpuni vastu ei pidanud ning valik langeski merekarbi (Shell’i) kujule. Kujutis on täielikult minu enda jooniste järgi valminud, aga vihje suurkontsernile on siiski taotluslik.
Möödunud aastal tulid esmakordselt laiema avalikkuse ette Disainiööl osaledes. Kas inimesed on jäätmetest valminud ehetele vastuvõtlikud või kohtab pigem skeptilisust?
Üldiselt on kogu tagasiside olnud väga hea, kuid nagu juba siis nägin ja hiljem kinnitust saanud olen, siis siinse kliendi maitse on üsna kindel – usaldatakse juba teada-tuntud tegijaid ja eelistatakse (vääris)metallehteid. Niisiis on palju ka neid, kes midagi värvilist (eriti veel plastikut!) nähes pigem kaarega lauast mööda kõnnivad. Eks suurimat skepsist tekitavadki eelarvamused plastikust kui materjalist ja ilmselt ka võõras nimi. Seda esimest tahaksin ma aga väga muuta, sest minu arust – arvestades plastiku omadusi ja selle tootmise ning kasutamise mõju meie planeedile –, oleks aus pidada plastikust just üheks kõrgehinnalisemaks materjaliks. Seda eriti ümbertöödeldud kujul.
Milline oleks sinu soovitus teistele brändidele – kuidas või millest alustada, et töö- ja tootmisprotsesse päriselt jätkusuutlikumaks muuta?
Minu arvates oleks kõige olulisem juba enne brändi loomist mõelda, kas midagi sellist on tõesti maailma juurde vaja ja kas kogu tootmisahelat arvestades kaaluvad tootega kaasnevad plussid üle selle tekitatud miinused. Ehk siis juba toimiva brändi puhul alustaksingi tootmisahela läbipaistvuse kontrollimisest. Kas suudaksid ühe toote eluiga jälgida materjali algallikast kuni selle eluea lõpuni kliendi käes? Mis saab sellest edasi? Mida saaks teha paremini? Siinjuures pean hästi oluliseks ausust kliendi vastu. Ilmselt mitte pahatahtlikkusest, kuid väga sageli kasutavad ka siinsed disainerid erinevaid jätkusuutlikkusele viitavaid väljendeid liiga kergekäeliselt. Sellisel väiksel kujul rohepesu suuremate tegijate poolt mõjutab eelkõige just pisemaid jätkusuutlikke brände, kes kogu selle müra sisse ära kaovad.
Ning teisalt, mis võiks disainereid motiveerida selles suunas veelgi enam mõtlema ja töötama?
Eks vist on oluline, et see motivatsioon tuleks kuskilt sügavamalt, disaineri enda seest. Tundub, et siinkohal võiks suurim lahendus olla teadlik tarbija, kelle nõudluste järgi tootmine ja turg pidevalt muutub.
