Intervjuu: Eestlane, kes muudab maailma tekstiilitööstust keskkonnasõbralikumaks
Ann Runneli intervjuu Ragn-Sellsile
Ülikoolis majandust tudeerinud Ann Runnelit hakkas 7 aastat tagasi huvitama keskkonnasõbralik ettevõtlus ja ta otsustas seda valdkonda põhjalikult tundma õppida. Tänaseks on Ann saanud 150 000 euro suuruse auhinna ringmajandusele pühendatud võistluselt Global Change Award ning teeb Aasia tekstiilitööstuses revolutsiooni oma startupiga Reverse Resources.
Kuidas juhtus nii, et Eesti ettevõte on võtnud nõuks Aasia tekstiilitööstuses revolutsiooni tekitada?
Õppisin kunagi ülikoolis majandust, aga toona ei räägitud mulle seal keskkonnasõbralikust ettevõtlusest. Hakkasin seda siis omal käel, magistritöö raames, uurima, mis asi on nn öko-innovatsioon ja kuidas see toimib. Keskkonnasõbraliku ettevõtluse eest seisvaid kogukondasid on mitmel pool nii Euroopas kui Aasias. Koos Reet Ausiga sattusime Bangladeshi, kus nägime, et 1 disainer suudab oma tegevusega ära lahendada vaid 1% tekstiilitehases tekkivatest jääkidest. Selles konkreetses tehases tekkis näiteks 200 tonni tekstiilijäätmeid kuus – see probleem vajab lahendamist.
Olin selle probleemiga täiesti üksi, siis ei olnud veel mingit programm, kust toetust küsida. Siis tuli rohetehnoloogia äriideede konkurss ClimateLaunchpad ja sealt hakkasid asjad liikuma. Seejärel toimus H&M Foundation korraldatud konkurss Global Change Award, kus läks jagamisele 1 miljon eurot. Olin teemaga teoreetiliselt nii palju tegelenud, et selle pealt jõudsin viie finalisti sekka. H&M aitas meid oma tehaste juurde, kus saame midagi reaalselt ellu viia. Kuid oleme oma tegevusega alles alguses. Meie partnerid on nii suured, et nende tööprotsesside muutmine võtab aega. Siiamaani oleme tegelenud idee valideerimisega ja sõlminud praeguseks mitmeid suuri kokkuleppeid, kuid idee reaalse teostamisega saamegi alles nüüd tegelema hakata.
Mis on sinu järgmised sammud?
Teeme nn minimum viable producti, et ehitada üles tarkvara, mis aitaboluliselt kogu rõivatööstuse protsessi optimeerida ja selle käigus tekkivaid jäätmeid vähendada. Kui praegu on võimalik oma jääke kohalikul turul odava hinnaga maha müü, siis meie arendame ideed tuua see toormaterjal tagasi suurte brändide tootmisahelasse, et nad ise hakkaksid neid materjale taaskasutama. See vähendaks oluliselt brändide jalajälge ja leevendaks nende praegust defitsiiti erinevate toormaterjalide järele.
Kas ja kui palju peaks tarbijat sellesse protsessi kaasama?
Tegelikult ei ole vaja neid kaasata materjali ümbertöötlemise küsimustesse, tarbijaid peaks harima hoopis selle koha pealt, et nad ei ostaks rohkem kui neil vaja on. Kogu materjalikasutuse ring peaks aeglustuma, sest iga ringiga materjali kvaliteet ikkagi kahjustub. Kindlasti peaks inimesed ka oma rõivad suunama taaskasutusse, mitte viskama prügikasti.
Mis on Sinu jaoks olnud kõige suurem õpikoht sellel teel?
Minu jaoks oli hästi suur ahhaa-kogemus, et maailma rõivatööstuses on nii vähe IT-tehnoloogilist arengut toimunud. Eestis on nii palju tehnoloogilist teadmist, mida oleks võimalik väga targalt kasutada rõivatööstuse mastaapsete keskkonna kui sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, kui vaadata veidi rohkem just tootmise poole peal ringi, mitte tegeleda ainult tarbijale suunatud lahendustega. Me siin oma mullis olles tegelikult ei taju neid probleeme. Aga mida rohkem käia arengumaades, seda rohkem näeb neid probleeme, millega nemad seal jagelevad ja me saaksime neid muresid lahendada oma IT-teadmistega. Tahaksin väga sõna levitada, et käige rohkem ringi ja vaadake, mis mujal toimub.
Olen oma ideedega käinud mitmete erinevate uste taga kraapimas, et Eestis võiks olla üks avaliku sektori organisatsioon, kes seisaks hea „Eesti kui keskkonnaprobleeme lahendav ettevõtluskeskkond“ -kontseptsiooni eest. See peaks olema suuremalt välja hõigatud ja sellest ei piisa, et Startup Estonia’l on üks programm, mis sellega veidi tegeleb.
Mis on sinu uusaastasoov?
Mul on tunne, et eestlane ei saa väga hästi aru, millises looduslikus paradiisis me elame. Kui palju on meil seda vaba ja metsikut loodust ja loodusega kontaktis olemise võimalust. Nii paljudest kohtades maailmas ei saa enam nädalavahetuseks metsa minna, sest seal lihtsalt pole seda enam.
Minu soovunelm on, et see murulapike siit Eestist taas laiemaks kasvaks.