Kilest, paberist või puuvillast poekott – milline valik on keskkonnasäästlikum?

Õige vastus võib tunduda ilmne, kuid paraku see nii ei ole. Konkreetse koti keskkonnamõju mõistmiseks tuleb hinnata selle elutsüklit alustades tootmisest kuni kasutusea lõppemiseni. Selle hindamiseks on välja töötatud elutsüklianalüüs (LCA ehk Life-Cycle Assessment), mille raames vaadeldakse toorainete kaevandamise ja töötlusega kaasnevaid mõjusid, samuti seda, kuidas toode valmistatakse, pakendatakse, transporditakse, milline on toote kasutusiga, kas toode on taaskasutatav ning kui kaua kulub aega selle täielikuks lagunemiseks.

Mitu korda tuleks poekotte uuesti kasutada?

2018. aastal Taanis läbi viidud uuringus selgitati välja, mitu korda tuleks erinevaid kotte korduvkasutada selleks, et nende ökoloogiline jalajälg oleks võrdne kilekoti omaga. Üllatavaid tulemusi näed allpool.

Kilekott loodi keskkonna säästmiseks

Kilekoti leiutas 1960. aastate alguses Rootsi pakendidisainer Sten Gustaf Thulin (1914-2006), kelle eesmärk oligi tegelikkuses keskkonna säästmine. Idee oli pakkuda vastupidavat ja korduvkasutatavat alternatiivi paberkottidele ning mõte, et inimesed võiksid kilekoti peale esimest kasutuskorda ära visata, ei tulnud toona Thulinile pähegi.

Poekassades ostetavad õhukesed plastist kilekotid on enamasti valmistatud HDPE või LDPE plastist. Kilekoti valmistamiseks on vajalik maagaas ja nafta, mille kaevandamine nõuab väga palju energiat. Seejärel tuleb tooraine töödelda, vormida vajalikuks kileks ning edasi kilekottideks. Seejärel kotid pakendatakse ja transporditakse müüjatele üle kogu maailma.

Paraku tegi HDPE ja LDPE plastist kilekottide odav tootmine nende kättesaadavuse inimestele väga lihtsaks, mistõttu ei vaevutud neid enam korduvkasutama. Kuigi kilekotid on ka väga lihtsasti ümbertöödeldavad ja neid saab kasutada ka näiteks uute kilekottide valmistamiseks, ei jõua valdav osa kilekotte paraku ringlusse. Kotte kasutatakse vaid 1-2x, enne kui need põletatakse, visatakse prügilatesse või siis lähevad need hoopis lendu, reostades tänavaid, loodust ja ookeane ning jõudes seejärel mikroplastina inimeste ja loomade organismidesse. Kilekoti täielik lagunemine võib looduses aega võtta kuni 1000 aastat.

Paberkottide ühekordne kasutamine ei ole lahendus

Paberkotid valmistatakse taastuvast ressursist ja on biolagunevad. Kui puud on maha raiutud, viiakse need paariks aastaks kuivama, misjärel hakatakse neid töötlema ja pabermassi valmistama. Kui viimane on töödeldud ja paberiks pressitud, järgneb selle lõikamine, trükkimine, pakendamine ja transport.

Kuna tootmise käigus kasutatakse palju mürgiseid kemikaale, põhjustab paberkoti tootmine Washington Posti analüüsi kohaselt 70x rohkem õhusaastet ja 50x rohkem veereostust kui kilekottide tootmine. Paberkottide jalajälge võib suurendada ka näiteks see, et need on 6-10x raskemad kui kilekotid, mistõttu nende transport ja levitamine nõuab rohkem kütust. Mõningate hinnangute kohaselt on üks veoauto täis kilekotte võrdne 7 paberkotte vedava autoga. Keskkondlik mõju sõltub näiteks ka sellest, kas metsa majandatakse säästvalt ja milliseid keskkonnameetmeid kasutatakse paberitööstuses.

Orgaanilisest puuvillast kott võib olla halvem valik kui tavalisest puuvillast

Puuvillased kotid on samuti valmistatud taastuvast ressursist, need on biolagunevad ning lisaks väga vastupidavad. Kottide tootmiseks tuleb esmalt koguda kokku puuvill ning seejärel see puhastada – kusjuures vaid 33% kogutud puuvillast on kasutatav. Sobilik puuvill transporditakse tehastesse, kus seda töödeldakse ja muudetakse kangaks. Siinjuures on hulk protsesse nagu näiteks ketramine, kudumine, pesemine, pleegitamine, värvimine ja trükkimine väga vee- ja energiamahukad.

Uuringutest on niisiis leitud, et puuvillased kotid on kõikidest kottidest kõige negatiivsema keskkonnamõjuga. Puuvilla kasvatamiseks on vaja maad, tohutuid veekoguseid ning keemilisi väetisi ja pestitsiide. Puuvilla koristamine, töötlemine ja turule transportimine nõuab palju energiat ning kuna puuvillakotid on rasked ja mahukad, on nende transportimine kallim. Lisaks ei ole meil tänaseks arenenud hästi toimivat tekstiiliringlust.

Orgaanilisest puuvillast valmistatud kotid on aga keskkonna seisukohast veelgi kehvem valik. Kuna mahepuuvilla saagikus on 30% väiksem kui tavalise puuvilla puhul, on selle tootmiseks vaja 30% rohkem vett ja maad kui tavalise puuvilla puhul.

Mida siis teha?

Kotid, mis on mõeldud kauem kestma, on enamasti valmistatud raskematest materjalidest, seega kasutatakse nende tootmiseks rohkem ressursse ja seetõttu on ka nende keskkonnamõju suurem. Selleks, et hinnata nende kasutegureid kilekottidega võrreldes, tuleb paber- ja puuvillaseid kotte kasutada mitmeid kümneid kuni tuhandeid kordi, mis reaalsuses ei ole paraku võimalik. Kokkuvõttes on niisiis ükskõik millise koti ühekordne kasutamine halvim võimalik valik. Keskkonnamõju vähendamise võti on kasutada kõiki kotte, mis meil kodus on, nii palju kordi ja nii mitmel viisil kui võimalik. Samuti tasub heita pilk PP ja PET plasti sisaldavate kottide suunas.

Kui lugeda ei jaksa, vaata hoopis kottide elutsüklit kirjeldavat videot

Allikad: Phys.org, Life Cycle Assessment of grocery carrier bags