Kai Realo: plaan Eesti vanarehvid maa sisse matta on lihtsalt õõvastav!

Ragn-Sells aitas koristada metsa ja põllumaale veetud üle 12 000 tonni vanarehve

Alles 2020. aasta jõuludeks sai riigi eestvedamisel ja Ragn-Sellsi kaasabil koristatud Tartu lähedalt
loodusest üle 12 000 tonni jagu kasutatud rehve. Kokku katsid mitme meetri kõrgused rehvihunnikud ca 3,8 hektarit. Need rehvid jõudsin Raadile läbi rehvide tootjavastutusorganisatsiooni, see tähendab läbi organisatsiooni, kellele oli usaldatud Eestis vanarehvide kokkukogumine ja käitlemine. Aastate jooksul veeti üle Eesti asuvatest jäätmejaamadest ja rehvitöökodadest rehve Tartu lähedale metsa ja põllumaale, jättes inimestele mulje, et need rehvid suunati ohutult käitlemisele. 2020. aastal sekkusid otsustavalt Keskkonnaministeerium ja KIK, kes tulenevalt kasvavast tule- ja keskkonnaohust, otsustasid maksumaksja rahaga selle reostuse koristada.

Raadi koristamine lahendas suure ohuallika Tartu linna jaoks, kuid see, mis Eesti vanarehvidest saab peale nende kokkukogumist, on siiani läbipaistmatu. Vaikselt tekivad Raadile uued rehvihunnikud, lisaks jõuab riiklike jäätmearuannete põhjal arvestatav osa Eesti vanarehve Indiasse ning mis nendega seal tehakse, jäägu asjaosaliste südametunnistusele.

Keskkonda reostavad vanarehvid soovitakse maha matta

Viimase aasta jooksul on tekkinud aga uus ja uskumatu idee, tõmmata rehvid traadiga kokku ja
nimetada neid tooteks ehk rehviplokkideks. Jah, lugesite õigesti – traadiga kokkutõmmatud rehvid ei ole peale seda enam vanarehvid, vaid on toode. Toode, mida saab matta lihtsalt maa sisse pinnasetäiteks, millest saab ehitada kilomeetrite pikkuseid aedasid või hoida lihtsalt laos. Toote puhul kaob igasugune jäätmekäitlusega seotud bürokraatia ehk vaja pole pidada arvestust vanarehvide koguste üle, tõendada, mis neist saab või kus neid kasutati jne.

Viimase aasta jooksul on tekkinud aga uus ja uskumatu idee, tõmmata rehvid traadiga kokku ja nimetada neid tooteks ehk rehviplokkideks. Jah, lugesite õigesti – traadiga kokkutõmmatud rehvid ei ole peale seda enam vanarehvid, vaid on toode.

Peamine põhjus, miks seda soovitakse teha, on see, et see on lihtsalt väga odav võrreldes sellega kui vanarehve tuleb laevadega viia Indiasse või anda normidele vastavale käitluskeskusele üle Soome. Jäätmete lõppkäitlus maksab raha, uute seaduste järgi maksustatakse ka lihtsalt pikalt lattu seisma jäetud jäätmed (sh vanarehvid). Seega on palju odavam vormistada vanarehvid uueks tooteks ning kaevata maa sisse auk, matta need rehvid maha või jätta lihtsalt kuskile lattu seisma.

Defacto kui see idee oleks tulnud varem, ei oleks Raadil vedelenud rehvid mitte jäätmed, vaid Raadil oleks paiknenud hoopis üüratu kummitoodete ladu. Ladu, kus rehvid loodusjõudude mõjul murenevad, pudenevad ja roostetavad. Ladu, kust ajapikku hakkab pinnasesse nõrguma nafta- ja keemilisi ühendeid, millest rehvid tehtud on. Täpselt selline keskkonnareostus hakkab juhtuma ka juhul, kui traadiga kokkutõmmatud rehvid pinnasetäiteks maa alla pannakse. Korra juba tooteks tunnistatud jäätmed elavad oma elu ilma järelvalveta ning see, mis neist ühel hetkel saab, kui rehvid on lõplikult purunenud ja traat läbiroostetanud, ei tea täna keegi. Kas maaomanik, kelle maatükil selline keskkonnareostuse ‘pomm’ peidus on, üldse teab seda ohtu ühel hetkel?

Ladu, kus rehvid loodusjõudude mõjul murenevad, pudenevad ja roostetavad. Ladu, kust ajapikku hakkab pinnasesse nõrguma nafta- ja keemilisi ühendeid, millest rehvid tehtud on. Täpselt selline keskkonnareostus hakkab juhtuma ka juhul, kui traadiga kokkutõmmatud rehvid pinnasetäiteks maa alla pannakse.

Rehviorganisatsiooniga lähedalt seotud ettevõte on Keskkonnaametile rehviplokkide tootestamise taotluses toonud välja, et neid rehve võiks matta teede alla, kus need aitaksid kokku hoida muidu teetäite materjalina kasutatavat killustikku. Aga miks peatuda siin – äkki hoiame kokku ka metsa ja rabadesse ehitavate laudteede arvelt ning selle asemel võiks sinna suurte veokitega hakata vedama neid samu rehviblokke. Aastas tekib Eestis ligi 20.000 tonni äravisatud vanu rehve, seega jätkuks neid kõikjale. Ja kui meil on nii hea lahendus, siis miks piirduda ainult Eesti rehvidega, võiksime toota ka kõik Skandinaavias tekkivad sajad tuhanded tonnid rehve plokkideks ja matta kuskil Eestimaa nurgas maa sisse või ehitada neist nt müratõkkeseinu.

Mõned riigid on sellistele rehviplokkide kasutamiseks isegi loa andnud, meile lähimatest riikidest
näiteks Soome, kuid oluline on mõista, et see õigus on antud 30-40 aastat tagasi koos reeglitega
millistel tingimustel ja oludes neid kasutada võib. Seejuures on täna hakatud Soomeski üha
tugevamalt küsima, et mis neist kunagi maha maetud plokkidest saanud on ja kas tänaseid
keskkonnateadmisi arvestades on 2023. aastal selline tegevus veel eetiline. Nii näiteks lahvatas
mõned aastad tagasi Rootsis skandaal jalgpalliväljakutel kasutatava kunstmuru sees leiduva
vanarehvidest toodetud kummipuru pärast, kuna uuringud näitasid, et sellest vanarehvi purust lekib keskkonda mikroplaste ja need sisaldavad kantserogeenseid aineid. Ragn-Sells Rootsis sulges peale seda infot oma rehvipuru tootmise toodete tarbeks.

Uus ringlahendus toob turule selguse ja läbipaistvuse

Eestis tekkivate vanarehvide saatus on läbipaistmatu ja lahendused hallid. Sel põhjusel on
Ministeeriumid pidanud Eesti Energiaga konsultatsioone, kuidas saaks vanarehve ringmajanduse seisukohalt uuesti kasutada näiteks neist pürolüüsimisel õliks tootes. Õlist saab omakorda tehnoloogia edasiarendamisel toota keemilisi komponente keemiatööstusele.

Eesti Energial on nüüd see lahendus olemas ja lisaks ringluslahenduse suunas liikumisele toob see turule ka selguse ja läbipaistvuse, mis Eestis tekkivatest vanarehvidest saab. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et kõige mõistlikum oleks vanu rehve uuesti rehvidena kasutada ning ka Ragn-Sells on otsinud neid koostöövõimalusi, kuid kvaliteedinõuded kasutatud rehvile on turvalisuse tagamise vajaduse tõttu kõrged ja mitut korda ei saa vanu rehve paraku nagunii kasutada juba seetõttu, et rehvi raam ei pea lõputult vastu. See tähendab aga seda, et alati on kasutatud rehve, mis tuleb suunata lõppkäitlusele.

Tänane üldlevinud rehvide käitluslahendus Euroopas on nende kasutamine otsepõletamises näiteks tsemenditehastes energia saamiseks. Pürolüüsi käigus tekib võrreldes otsepõletamisega 3 korda vähem CO2 heitmeid, lisaks loob pürolüüs võimaluse saadud õlitoote väärindamiseks
keemiatoodeteks erinevatele polümeeride tööstustele ja see võimekus on Eesti Energial plaanis ka juba lähiaastatel luua. Lisaks eemaldatakse vanarehvidest enne pürolüüsi metall, mis samuti
suunatakse ringlusesse.

Kolm vajalikku eeldust edaspidise keskkonnareostuse vältimiseks

Kokkuvõttes tundub kuidagi õõvastav, et aastal 2023 räägime sellest, et parim idee on Eestis tekkivad vanarehvid siinsamas Eestis lihtsalt maa sisse matta. Kes vastutab siis, kui avastame, et maasse maetud rehvid 15-20 aasta jooksul siiski hakkavad materjali väsimise ja omavahelise hõõrdumise tulemusel eraldama pinnasesse rehvitolmu ja kogu rehvides sisalduva keemiat? Vastus on selge – see, kes vastutab, on sellel hetkel maad omav maaomanik, mitte aga enam rehviorganisatsioon, kes pidi tagama rehvide ohutu käitluse.

Kokkuvõttes tundub kuidagi õõvastav, et aastal 2023 räägime sellest, et parim idee on Eestis tekkivad vanarehvid siinsamas Eestis lihtsalt maa sisse matta. Kes vastutab siis, kui avastame, et maasse maetud rehvid 15-20 aasta jooksul siiski hakkavad materjali väsimise ja omavahelise hõõrdumise tulemusel eraldama pinnasesse rehvitolmu ja kogu rehvides sisalduva keemiat?

Arvestades tugevat survet vanarehvidest tooteplokkide kasutuselevõtuks, jääb loota vaid kolmele
asjale. Esiteks, et igal maaomanikul on piisavalt vastutustunnet, et sellist toodet oma maapinnas
täitematerjalina MITTE kasutada. Teiseks, et ühegi rahvusvahelise rehvitootja nagu nt Michelini,
Goodyear’i, Continentali, Nokiani jt jätkusuutlikkuse poliitika ei lubaks kunagi sellise lahendusega
kaasa minna, kuid kolmandaks – kõige olulisem on, et riik ei annaks sellisele vanarehvidest
jäätmeplokile mitte kunagi tootestamise luba.

Ringmajanduse seisukohalt on väga hea kui jäätmetest saab materjali, mida saab uuesti ringlusesse suunata ning ka taaskasutus väga tervitatav, kuid vanade rehvide töötlemata kujul mingil muul otstarbel kasutamine on siiski vaid jäätmete lõppkäitluse edasilükkamine, mille käigus on oluline teada, kuhu sellised jäätmed on ladustatud ja kes nende eest vastutab ja lõpuks ka lõppkäitlusesse suunab ning selle kulu katab. Kui prügila omanik peab euronõuetele vastavalt ehitatud prügimäe osas järelevalve ja hoolduse tagama 30 aastat peale prügimäe sulgemist, et vältida võimalikku keskkonnareostust, siis rehvidest prügimäge maa-all tuleb käsitleda samade põhimõtete alusel.

Loe lisaks:

• Raadil sai plats rehvidest puhtaks!
• Kai Realo: nende 5 sammuga saavutame Eestis jäätmete ringlussevõtu eesmärgid
• Ragn-Sells avas Baltikumi moodsaima pakendite sorteerimisliini
• Aeglane rohepööre tapab Eesti suurima unistuse saada Põhjamaaks
• Narva volikogu andis Ragn-Sellsi põlevkivituhkade väärindamise tehasele rohelise tule
• Konkurentsiamet andis loa Ragn-Sellsi ja Väätsa Prügila liitumiseks