5 asja mida tuleb teha, et oluliselt suurendada pakendite ringlussevõtmist

PRESSITEADE: 01.03.2021

Ragn-Sells AS-i poolt kokku kogutud pakendijäätmed suunatakse sorteerimisele ja täna suudame sellest massist materjalidena ringlusse suunata ligi 50%. Seega pole aus üldistada, et pakendimassist on võimalik kätte saada vaid 15% materjali ja enamus saadetakse otse põletusse.

Samas on  oluliselt vaja parandada riiklikku järelevalvet, mis aitaks möödunud nädalal avalikkuse ette jõudnud rohepesuskeeme ennetada ja tagada turul läbipaistvuse. Teeme omalt poolt 5 lihtsat ettepanekut, mida rakendades on võimalik pakendite ringlussevõtmist oluliselt suurendada.

1. Avalik kogumisvõrgustik tuleb asendada kohtkogumisega

Oleme alati uskunud, et pakendeid tuleb koguda kodude juurest. Meie kogemus näitab selgelt, et kui pakendikotil või konteineril on vastutaja, on tulemused oluliselt paremad. Avalikud konteinerid oli hea lahendus 15 aastat tagasi, mil see loodi. Täna ei vasta see enam tarbimismahu ja jäätmetekke kasvule ega ka kasutajamugavusele. Pakendikonteinerite sisu eest ei vastuta keegi. Peame liikuma üle kohtkogumisele, st et liigiti kogutud pakendeid saaks ära anda kodu juures. Ragn-Sells teenindab Eestis juba täna üle 10 000 majapidamise, mis kasutab pakendikoti teenust. Pakendikott on teenus, millega inimesed saavad oma sorteeritud pakendid ära anda koduväravast. Igal pakendikotil ja selle sisul on omanik ehk lepinguga seotud vastutaja, mis muudab tagasisidestamise ülimalt lihtsaks. Kogemus näitab, et pakendikotist saadav materjal on oluliselt kvaliteetsem ja seetõttu saab sealt märgatavalt rohkem ringlusse suunata võrreldes avalikest konteineritest tulnud materjaliga. Lisaks näitas Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) viimane uuring, et piirkondades, kus kasutatakse enam pakendikotti, jõuab oluliselt vähem jäätmeid segaolmejäätmetesse kui piirkondades, kus pakendeid kogutakse läbi avaliku pargi.

2. Ladestamise ja põletamise saastetasud

Jäätmete põletamine ja ladestamine jäävad alles ka siis, kui oleme täielikult üle läinud ringmajandusele. Küll aga peame nende osakaalu  drastiliselt vähendama ja mõtestama ringmajanduse valguses nende rolli ja tähenduse ümber. Täna suunatakse 70% olmejäätmetest põletamisele või ladestamisele ja see on selgelt liiga palju arvestades kliima- ja ringmajandusambitsioone. Seda enam, et jäätmetest toodetud energiat pole tegelikult maailmale vaja. Selle valguses ei tundu kuidagi õiglane, et Eesti riik maksab põletamiseks toetuseid, aga materjalide ringlussevõttu ei doteerita. See muudab põletamise odavamaks alternatiiviks ja see on selgelt hakanud pärssima ringlusse võtmist. Eriti mõjutab see vähemväärtuslikke materjale ehk neid, mida saab küll ümber töödelda, aga mille puhul on seda tegevust vaja doteerida. Võtame näiteks viimasel ajal kõneainet pakkunud tetrapaki, mille ringlusse suunamine on võimalik, kuid seda tuleb doteerida. Koos sorteerimisega on tetra ringlussevõtmise kulu ca 100 eurot tonn. Samas põletamise tasu on ca 50-60 eurot tonnilt. See on majanduslikult ebamõistlikult suur vahe. Väga mitmetes riikides on põletamisele lisatud saastetasu just sellel põhjusel, et motiveerida ringlusse suunama ka vähemväärtuslikke materjale.

3. Ühtne süsteem

Meil on Eestis 78 omavalitsust ja üle 50 erineva jäätmeveosüsteemi. Kuigi liigiti kogumise kohustus kehtib aastast 2008, on endiselt piirkondi, kus hankega on määratud vaid olmejäätmete kogumine. See võtab juba eos võimaluse, et elanikud hakkaksid sorteerima. Samas on ka väga palju häid näiteid, kuidas jäätmevedu korraldada, näiteks Saku vald. Kokkuvõttes on jäätmete sorteerimise tase Eestis ebaühtlane ja kindlasti annaks seda muuta palju efektiivsemaks, kui riigiüleselt disainitakse nn jäätmeveopakett. St kõikides omavalitsustes kehtib alati ühesugune süsteem – ühesugune märgistus, samad sorteerimisjuhendid jne. Lepime üleriigiliselt kokku, et kõik sorteerivad jäätmed neljaks – klaas, biojäätmed, vanapaber, metall/plastik. Kui kaasata siia ka tootjavastutus, siis saab enamuse liigiti kogutud materjalide kulud katta nende toetusega. Nii toimib see väga edukalt näiteks Kuressaares ja Sakus. Selline ühtne süsteem lihtsustab oluliselt omavalitsuste halduskoormust, muudab nii jäätmete sorteerimise kui sellega seotud kommunikatsiooni tarbija jaoks lihtsaks ja selgeks.

4. Järelevalve ja läbipaistvus

Rohepesuni on eelkõige viinud vähene järelevalve. Kui Eesti Maksu- ja Tolliameti digilahendused on oma kasutajamugavuselt ja andmeanalüüsi võimelt maailma parimad, siis keskkonna- ja jäätmekäitlussektoris on näha, et siin kasutatavad digilahendused on alarahastatud. Samas on keskkond muutunud peamiseks teemaks kõikjal – Eestis, Euroopas, kogu maailmas. Just digitaalseid lahendusi kaasates on võimalik reaalajas jälgida tegevust territooriumitel või autode tegelikku liikumist neid andmeid analüüsides tuvastada võimalikke rikkumisi.

Omavalitsused saavad omakorda väga suure osa järelevalves delegeerida erasektorile, sh hanke võitnud vedajale. Vedajal on parim ülevaade, mida ja kuidas tehakse. Lihtne on sinna juurde liita kohustus teha valesti sorteeritud jäätmetest pildid ja anda kliendile tagasisidet. Mitmes omavalitsuse hankes on tänagi juba sisse toodud võimalus, et valesti sorteeritud jäätmete eest on võimalik rakendada kõrgemat teenusehinda, mis esialgu võib olla tarbijale vastumeelne, kuid ajas motiveerib sorteerimise kvaliteeti parandama. See on ka igati aus, et need, kes sorteerivad õigesti, saavad soodsamalt ja need, kes seda ei viitsi, maksavad kõrgemat hinda.

5. Pakendite disain

Paralleelselt tuleb tegeleda pakendite disainiga. Täna on pakendites kasutusel palju hübriidmaterjale, mille ringlusse võtmine on väga keeruline. Loomulikult seavad näiteks hügieeni- ja transpordinõuded pakendite disainile mitmeid piiranguid, aga täna on väga palju selliseid tooteid, mille pakendi disaini saaks muuta nii, et seda saaks ringlusesse võtta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.